2022, Portugal & Spain

7.okt, reisi kolmas päev. Hommikusöök on juba tuttavas kohvikus, kuid kuna kaks päeva on suht suvaliselt võileibu näksitud, siis oleks midagi toekamat vaja. Pakkumistes on "English Breakfast", millise ka pererahval valmistada palun ja tundi pool lasen priskel roal hea maitsta. Põsed punnis ja sularasv lõunaotsast alla nirisemas, mahub veel kaks vaniljekuklit ja tass kanget kohvi siia juurde. Etteruttavalt olgu öeldud, et Estoi lossi väravad jäid mulle ka täna suletuks, kuid kohale ma sinna jõudsin ja lõhna nuusutada sain. Tegu ei ole kaugeltki grandioosse megaehitisega, a la Alhambra või Mezquita, pigem sellise miniatuurse villaga, kus haljastusele maja ümbruses on keskmiselt rohkem tähelepanu pööratud. Salt of Portugal kirjutab, et üks Algarve aristokraat alustas ehitustöid kusagil aastal 1840, kuid need jäid erinevatel põhjustel pooleli ning ka järeltulijad ei suutnud palju edasi minna, kuni üks jõukas maaomanik selle taas üles võttis, kusagil  20.saj. alguses. Ei läinud ...

6.okt, reisi 2. päev. Hommikusööki pererahvas ei paku, nii et tuleb silmad puhtaks pesta ja söögijahile minna :) Valikut on, kohvikud avatakse 8-9 paiku, no mitte kuigi vara. Garda ümbruses hakkasid nõud kolisema ja kohvimasinad undama juba peale kella kuute. Kõrvaltänaval on üks vahva väike kohvik juba avatud ja hea õnne peale astun sisse. Priske võileiva suudan sealt välja kaubelda, tassi kohvi ja väikse vaniljekuklikese ka (Pastéis de Nata - peaks olema see õige nimetus neile). Näljane nagu hunt, järan esimest võileivaampsu, kui üks rõõmsameelne ameeriklane tuleb ja ütleb: "kuule, vaata seda vaniljekuklit! See on nii hea, et ainult selle pärast üksi tasub siiakanti sõita. Ma vean kihla, et sa võtad neid hiljem veel juurde". Ega ta väga miskit vastust ei oodanudki, rääkis enda jutu ära kuklist ja tastas rõõmsalt mööda tänavat edasi. Tõepoolest, neid Natasid ma pärast veel üksjagu maitsesin, niipalju kui seda aega siin Algarve lõunaserval veeta oli. Kuid täis kõht on hea päe...

Järgmine sihtkoht on Faro, Algarve maakonnas, lõuna-Portugalis. Kuusteist aastat on möödas, kui viimati Portugali asja oli - päris paras aeg, et taas mälupilte värskendada sellest piirkonnast. Meeles on kange ja aromaatne kohv ja võimsad kaljud kogu edela-portugali rannikutel. Lend Edinburgh'ist Farosse on kolm tundi ja stardib õhtupoolikul. Aknaäärne koht ja vaade lääne suunas on hea algus, et loojuvat päikest lennukiaknast tabada. Krabistan päris isukalt juba mitu korda pilti teha läbi akna (see on samasugune seletamu kutse, kui lõpmatusse minevat raudteerööpapaari pildistada, või vanu, mustritega, ajaloohõngulisi uksi ja väravaid), kui hääl kõrvalistmelt küsib: "Te paistate päris agar pilditegija olevat" Ma vastu, et jah, aga näe, vanakoolivärk, fotokaameraga. Tädike kraamib kotist välja väikese Ixuse, no võibolla 10a vana, keerutab seda käes, näos uhke ja rahulolev ilme. "Mul on ka fotokas, ülimalt häid pilte teeb see.. pealegi ma eelistan seda iga kell uutele nu...

Vahemere äärde on lennuühendusi siitkandist vähe, kuid vahepeatusega leiab küllalt paindliku valiku. Esimene lend läks Edinburgh'i, Shotimaale. Igasugused jaamad, sadamad ja terminalid panevad ikka südame kiiremalt põksuma - siia ju saabuvad inimesed kaugetelt maadelt, ja siit lähevad lennukid, laevad ja bussid kaugetele maadele. Kellelegi lennujaama vastu minna, noh, see on üks asi .. kuid ise lennule minna, no juba hoopis teine asi :-) Küsimusi enne reisi on palju, nt kuidas on koroonatõendiga/vaktsiiniga; kui pikad on järjekorrad lennujaamades jm. Riigiti ja piirkonniti nõuded võivad olla erinevad ja küllalt kiiresti muutuda, nii et see risk jääb praegusel ajal reisides alati. Olen päris pikalt Hispaania erinevaid raadiojaamu kuulanud viimastel kuudel, arutelu meile tuttavatel teemadel käib sealgi. Nüüd siis taas on võimalus oma silmaga näha, kuidas elu päriselt kohapeal on, vs see, mida uudistest loed või raadiost kuuled. Miks inimesed reisivad? Mis need põhjused on, mis paneva...