Faro II

6.okt, reisi 2. päev.

Hommikusööki pererahvas ei paku, nii et tuleb silmad puhtaks pesta ja söögijahile minna :) Valikut on, kohvikud avatakse 8-9 paiku, no mitte kuigi vara. Garda ümbruses hakkasid nõud kolisema ja kohvimasinad undama juba peale kella kuute.

Kõrvaltänaval on üks vahva väike kohvik juba avatud ja hea õnne peale astun sisse. Priske võileiva suudan sealt välja kaubelda, tassi kohvi ja väikse vaniljekuklikese ka (Pastéis de Nata - peaks olema see õige nimetus neile). Näljane nagu hunt, järan esimest võileivaampsu, kui üks rõõmsameelne ameeriklane tuleb ja ütleb: "kuule, vaata seda vaniljekuklit! See on nii hea, et ainult selle pärast üksi tasub siiakanti sõita. Ma vean kihla, et sa võtad neid hiljem veel juurde". Ega ta väga miskit vastust ei oodanudki, rääkis enda jutu ära kuklist ja tastas rõõmsalt mööda tänavat edasi. Tõepoolest, neid Natasid ma pärast veel üksjagu maitsesin, niipalju kui seda aega siin Algarve lõunaserval veeta oli.

Kuid täis kõht on hea päevaplaani alus, rääkimata kangest Portugali kohvist, nii et plaan oli täna Faro jalgsi risti-rästi läbi käia ja võtta üsna vabalt, kuidas tuul puhub ja jumal juhatab. Hommikusöögilauas istun tükk aega, pilk kaugustesse ja tänavale naelutatud, ühel hetkel tuleb peremees, paneb suitsu ette ja hakkab rääkima: "Teate, mis ma arvan.. ma arvan, et te võiks lõunat siin süüa, ja õhtust ka". Kõhvib kõvasti sigaretti vahepeal ja kaob siis korraks tuppa, tagasitulles kaasas väike menüükaart pakkumistega ja visiitkaart samuti. Koht on neil väike, kuid pererahvas on töökas - tänan südamest hea toidu eest ja luban tagasi olla iga päev ja tund, kui asjaolud seda vähegi võimaldavad.

Peab ütlema, et Faro on võrdlemisi kompaktne, mõne kilomeetri raadiuses on kogu tihedam asustus kenasti ära paigutatud. 3km mistahes suunas ja sa oled päris kindla peale linnast väljas. Jalutada ja ringi vaadata on alati huvitav, eriti kui satud mõne sammu nn peatänavatelt kaugemale. Kui õhtused tänavameeleolud olid võrdlemisi lärmakad ja lõbusad, siis hommikul on ikka rahulik ja asjalik kõik - õpilased läksid kool, inimesed avasid enda ärisid, pintsaklipslased hõljusid läikiva kingaga kontorite poole.

Tee, mida mööda ma põhjapoole liigun, peaks välja viima Estoi linnakesse, kus on ka üks väike armas lossikene, mis koos enda aedadega on üks kaugelttulijate meelissihtkohti. Palacé de Estoi, roosa pärl lõuna-Algarves. Uurin kiirelt internetiavarustest, kas koht ka avatud on, sellisel aastaajal.. infot on nii ja naa, no eks oma silm on kuningas. Päris puusalt mööda magistraaliserva kõndides lõpeb kahjuks jalgsi läbitav teerada Faro linnaservas otsa, nii et on valida, kas bussi/taksoga, või mõni teine päev, noh, näiteks homme. Kus me õigupoolest asume? Ibeeria poolsaare lõunaosas. Mis meil siin õigupoolest see moto on? Mañana, homme. No vaatab seda asja siis homme. Just selleks sai sedakorda tuldud, et kõike homme teha.

Faro asub mere ääres väga huvitavalt - kõigepealt on ilus liivarand ookeani ääres, siis mõni kilomeeter lauget märgala, ja siis alles linn. Kuna käik mereäärde on kohustuslik, siis peale mõningast kehakinnitamist sean sammud õhtupoolikul sinna poole - mine tea, ehk näeb päikseloojangutki, ookeani ääres. Lennujaama on portugallased suutnud üsna rannaserva ehitada, nii et sama bussiliin, mis reisijaid linna ja tagasi veab, teenindab ka rannarahvast. Ühistransport toimib ja on väga täpne, ma hiljem ikka imestan korduvalt selle üle.

Kunagi Endla tänaval keeltekoolis käies rääkis meile õpetaja Maria, kuidas toimib ühistransport Argentiinas. Esmalt, bussis on inimesed, kanad, lambad, sead, kassid, koerad - kõik, kellel vaja sõita on (ma siin kahtlen, kas pealinna ärikvartalis see ikka päris nii on). Teiseks, buss tuleb, siis kui ta tuleb. Kui võõramaalane bussipeatuses liialt kella kipub vaatama või ilmneb mõni muu kärsitusemärk, rahustab kohalik ta kiirelt - ärge muretsege, buss tuleb millal ta tuleb, aga üks on kindel - millalgi ta tuleb.

Faro rand on mõni kilomeeter liivariba just lennujaama lähedal. Rand ise on pikem, nimed vahetuvad vastavalt alale ja asulale seal lähedal. Mereääres ilmneb alati huvitav efekt - aeg hakkab teistmoodi toimima. Päris ajaauk see ehk ei ole, kuid ääretu rahulolutunne on kerge tulema ja argimured ununevad kiirelt. Jaluta lõputult ja sahista varbaid liivas, nii suurt puhkust ja heaolu pakub lihtne liivarand koos laulvate lainetega. Ookean on jahe, nagu läänemeri Eestis suvel, varbatermomeeter ütleb kusagil 18-19c.

Merekarpe on mitmes mõõdus ja mustris, see on ääretult põnev kõik, kui niipalju erineva suuruse ja väljanägemisega karpe on järsku valikus. Kividega sama lugu - väga rikkalik valik huvitavaid kive. Niisiis ookean, liiv, tuul, päike, merikarbid ja kivid - mõni tund siin maailmas möödub kui mõne minutiga. Rahvast on hõredalt rannas - teisi päevavargaid/unistajaid siiski piisavalt. Võibolla on 100-200 inimest kokku rannas, nii et ruumi on, nii liikuda kui mõtteid mõelda.

Õhtu käes, päike loojub - Capitao del Mar öömaja Faros ootab. Õhtune kange ja aromaatne kohv on must-be Portugali sooja sügisõhtusse. Elurütm tänavatel on nii nagu eile - kella kaheksa paiku kaetakse esimesed lauad, kell üheksa tulevad esimesed inimesed, kella kümnest kella üheni öösel nauditakse pikka ja põhjalikku õhtusööki koos veini ja kõigi hõrgutistega, mis siinkandis saada on. Elavmuusika tihti taustaks mängimas. Rõõmsat meelt jätkub kauemaks.