Veel kaks lendu.. ja kodus.

12.okt, reisi kaheksas päev.

Nonii! Reis hakkab läbi saama! Mallorcalt on täna minek, lend viib Itaaliasse, Bergamosse, see on lihtsalt vahepeatus enne kodu. Lennujaamas laabub kõik kenasti, kui välja arvata, et suudan päikseprillid ära kaotada turvakontrollis. Palun meeskonnalt ka neid otsida, kuid tulutult - mis kadunud, see kadunud. Järeldus - ärge pange päikseprille lahtiselt nendesse kastidesse - pigem kuhugi jopetaskusse vm.

Lennujaamas on jälle tükk aega aega - tolgendan lõhnaosakonnas, kuni nina enam midagi ei tunne; hammustan isutult keskpäraseid lennujaamavõileibu ja üldse on tuju vilets päikseprillide pärast. Aga kaua sa ikka norutad, nii ilus reis on ju seljataga. Ma ei ole muideks senini lootust kaotanud, jätsin lennujaama kontakti - kui nad peaksid lähiaastatel sealt prillid üles leidma, siis ma palusin need mulle koju järgi saata.

Palmast Bergamosse on vähem kui kaks tundi sõita. Kuna samal päeval Tallinnase lendu edasi ei lähe, väisan lennujaamakõrval asuvat ostukeskust (toidud paremad ja lõhnapoode on ka rohkem ja parema valikuga, kui lennujaamades) ja asutan end linnapoole teele, kus veel üks öömaja ees on ootamas, enne kui kodus taas pea padjale saab panna. Sinjora ja tema poeg on lahked, juhatavad kätte toakese rändurile ja on üldse ütlemata jutukad. Ma mingil hetkel ütlen, et kuule paneme kohvi tulele ja ajame juttu? Tahaks ainult särgi ära vahetada ja kiire dushi võtta, sest poolteist tundi kõndimist on oma töö teinud. Pererahvas vastu, et okei, nii teemegi. Särk vahetatud ja dushki võetud, on majaomanikud kadunud kui vits vette. Küsin tekstisõnumiga, et mis toimub? Saan vastuse, et nad juba sõitsid koju ära. Saa nüüd siis aru, maailma asjadest.

Telekas kui kohustuslik öömajaelement pilti kahjuks ei näita, kuid mingit raadioviginat suudab edastada. Ei jaksagi seda susinat kaua kuulata, nii et õhtu möödub vaikuses, asju ümber pakkides ja lõpuks rahulikult unne vajudes. Öömaja vannituba oli kuidagi luksuslik, nii suure hulga keraamiliste plaatidega ei ole silm lihtsalt harjunud.

13.okt, reisi üheksas päev.

Hommikusöök on iseteenindus - laual on kõik valmis pandud, tee niipalju võileibu kui soovid, joo selliseid mahlasid ja jooke, nagu lusti on. Ega ma ülearu näljane ei ole, nii et jätan pererahva hommikusöögivarud suures osas puutumata.. Tulevad trepist alla noorsand ja neiukene, no ütlematagi on selge, et jutt hakkab jooksma. Noored tulevad Rumeeniast ja on terve suve tööd rühmanud, et nüüd sügisel saaks nädalakese Milaanos puhata. Juba täna asuvad sinnapoole teele, ja õigupoolest on Milaano ju Bergamole väga lähedal. Soovime üksteisele head reisijätku lootuses, et kui jumal tahab, siis võibolla ristuvad teed veel kunagi ringi rännates.

Teerada juba tuttav, asun Bergamost lennujaama poole teele. Väga ilusad aiad on, Bergamos! Pisikesed, kuid luksuslikud. Murulapid on vaid mõni ruutmeeter suured, kuid ideaalselt tihedad, rohelised, hooldatud, niidetud. Hekkidega sama lugu - on näga, et aednikud ei ole maganud, vaid hoolikalt hekikääridega aias ringi tuuseldanud. Ja näe, oliivid ka siinmail kasvamas :)

Muidu on kõik nagu Itaalias ikka - taustal mäed, tänavapildis loendamatul hulgal Fiat'e ja ilm mõne kraadi võrra jahedam kui Andaluusia avaratel rannikualadel.

Lend Tallinna läheb sujuvalt, aeroplaan on pilgeni inimesi täis tuubitud ja eesti keelt on palju kuulda. Maandudes on üllatus ka varuks - laps on lennujaama vastu tulnud :) Tal lõppes kunstiring just ja aeg oli täpselt paras, et lennule vastu tulla. No mis muud, kui astume trammile ja tervist taas, kodu! Üheksa päeva olen ära olnud, paras aeg on argipäeva tagasi sukelduda. Mul on veel nädal puhata, siis ootavad ees uued väljakutsed uuel töökohal. Üks reis jälle tehtud ja küll oli tore. Sõidan selle sära ja särinaga nüüd talvele vastu ja nii lähebki rõõmsal meelel, kuni kevadeni välja. Või kuni uus reis jälle päevakorras on :)