Adios, Valencia! Hola, Mallorca!

10. okt, reisi kuues päev.

Päris pikalt oli kaalumist, kuhu Valenciast edasi minna. Kuid reisijaid on üks, seega saab ta korraga olla vaid ühes kohas, nii et kõik muud alternatiivid Mallorca kõrval jäävad järgmiseks korraks. Palmasse on Valenciasse linnulennult 260km (Farost Valenciasse oli 720km, Edinburgh'ist Farosse 2135km, Tallinnas Edinburgh'i 1700km), nii et tuleb selle reisi kõige lühem lennureis, veidi alla tunni.

Valencias on hommikul viimane mission Bonaire' kaubanduskeskust väisata. See on ööbimispaigale üsna lähedal, kusagil viis kilomeetrit, nii et võib rahulikult jalgsi minna. Väga suure ajavaruga asun teele ja saan kenasti ka kõik asjad aetud, mis ajada oli. Kui seljakott oli seni triiki täis, siis nüüd on ta ülitriiki täis. Tõmban lukku kinni ja mõtlen kas õmblus hakkab ragisema või mitte. Hea kott on, vastu peab, mitte ükski lukk või õmblus ei anna järgi.

Veidikene ebamugav on Bonaire'st jalgsi lennujaama tagasi minna, kuid saab hakkama. Tööstuspiirkond peamiselt, autoteenindused, laod, mitmesugused metallitöökojad. Maanteeservad on endiselt prügi täis.. Eestis on asjad selles osas ikka väga head. Jalgsi siinkandis keegi väga ei liigu, ikka autod-motikad-elektritransport. Kuid veidi üle tunni kõndimist ja lennujaamas kohal. Pikka juttu ei ole, kohe turvakontrolli ja transiidialale. On tunnike aega värava avamiseni, kinnitan keha, vaatlen kirjut reisijateseltskonda, mõtlen kõige senikogetu üle. Lennujaamas on toidukaupade hinnad ja kvaliteet tihtilugu pöördvõrdelised, kuid midagi burgerilaadset leiab ikka, ja kui tikutulega otsida, siis ehk ka mingil-määral-head kohvi. Lennujaamast väljaspool on kohv muidugi parem.

Mallorca lennujaam on megasuur, ma üldse ei oodanud seda. Lappan hiljem netist infot, see on Hispaania suuruselt kolmas :o (Madrid ja Barcelona vaid on suuremad). Transfeer lennukist terminali bussidega ja igalpool pikad liikuvad teed. Transport on Palmasse hästi korraldatud, busse läheb piisavalt tihedalt ja ajagraafikud on sekundipealt täpselt. Jah, sekundipealt. Järjekordne näide sellest, et saab küll, kui tahtmist on. Ja seda kus? Hispaanias, Mallorcal, manana-cerveza puhkuseparadiisis, kus aega peaks kõigil küll olema ja mõni minut-tund siia-sinna ei tohiks huvitada mitte kedagi.

Mallorca on Saaremaast veidi suurem, ~4000km2 (Saaremaa on 2600). Rahvast on samas ~900,000, kaks Tallinnatäit seega. Ütlemata on selge, et terve saar lausa kihab inimestest ja seda on ka igal sammul näha. Ja lennukid ka, siuh-säuh tulevad ja lähevad. Bussijaamast leian kiirelt järgmise liikuri öömaja suunas. Kuna pool tundi on aega, jõuan lähikonnas kiire jalutuskäigu teha. Kahe maitsva pirukaga kostitab mind Forn de Marques, (4.5/5 ja saab minu poolt ka viis tärni) ja kohe sealt lähedalt kohalikust kohvibaarist (Bar Balmes) saan reisi kõige maitsvama kohvi. Õige hispaanialik cafe-con-leche, kange ja aromaatne, tõeline shot. Ma ütlen seda kohvijanti, just siis kui ma arvasin, et Portugalis on need kõige õigemad, lähen huupi kuhugi Palma linnaserva ja seal serveeritakse veel parem. Kougin kusagilt teksadetaskust münte välja, et kohvi eest tasuda ja proovin Mallorca vibe' tabada. Baarmen on küllalt pahuras tujus, tea kas on päev õhtuks ta nii läbi küpsetanud.. aga ma ei pahanda üldse, tänan teda südamest ja kihutan tagasi bussijaama suunas.

Üks päris äge puuvagunitega rong tuleb vahepeal vastu, rahvast täis. Ma ei jõua uurida, millega tegu, kuid nina ütleb, et miski vahva ajalooline liikur, millega turiste tänapäeval Palmas ringi veetakse.

Lõõtsaga buss stardib jälle täpselt ja suund on S'Arenal'i poole. (Jalgsi oleks ca 15km kõndimist, loodan selle vahemaa siiski läbida miskipäev omal jalal, kuid mööda rannajoont, Palma katedraalist läbi mitme ranna, lennujaamast mööda ja siis jälle S'Arenali jahisadamani välja). Hotell asub kohe bussipeatuses ja leti taga aetakse asjad kiirelt korda. Milline äge 80-ndate vibe on siin jälle :) Ei mingit euroremonti ega ulmelisi valguslahendusi, vaid lihtsalt üks päevinäinud hoone möödanikust.. mõtlen omaette, et kas dushisegisti logiseb või mitte. Ei logise! Ma kaotasin just üks-null.

Diil on seekord hommiku- ja õhtusöök hinnas, lähen alla restosse ja kallan sööki-jooki kõrist alla, nagu oleks kolm päeva tünni all kinni olnud. Nõuab tahtejõudu, et peale sellist prassimist treppidest üles neljandale korrusele tagasi minna. Kaotan ka järgmise roundi majale, et kas sooja vett tuleb; tuleb küll, kaks-null maja kasuks. Kõrvalruumidest ja koridorist on inimeste askeldusi kahjuks siiski kuulda, nii et ühe punkti saan tagasi, kaks-üks. Õhtu lõpeb traditsiooniliselt hispaania telekanaleid sirvides, käivad vestlussaated, mittekunagilõppevad uudistesaated ja lõputult keskpärased 80-ndate filmid, kus originaalkeel on hispaania keeles üle loetud.