Faro III

7.okt, reisi kolmas päev.

Hommikusöök on juba tuttavas kohvikus, kuid kuna kaks päeva on suht suvaliselt võileibu näksitud, siis oleks midagi toekamat vaja. Pakkumistes on "English Breakfast", millise ka pererahval valmistada palun ja tundi pool lasen priskel roal hea maitsta. Põsed punnis ja sularasv lõunaotsast alla nirisemas, mahub veel kaks vaniljekuklit ja tass kanget kohvi siia juurde.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Estoi lossi väravad jäid mulle ka täna suletuks, kuid kohale ma sinna jõudsin ja lõhna nuusutada sain. Tegu ei ole kaugeltki grandioosse megaehitisega, a la Alhambra või Mezquita, pigem sellise miniatuurse villaga, kus haljastusele maja ümbruses on keskmiselt rohkem tähelepanu pööratud. Salt of Portugal kirjutab, et üks Algarve aristokraat alustas ehitustöid kusagil aastal 1840, kuid need jäid erinevatel põhjustel pooleli ning ka järeltulijad ei suutnud palju edasi minna, kuni üks jõukas maaomanik selle taas üles võttis, kusagil  20.saj. alguses. Ei läinud siingi asjad palju paremini, kuni alles 100a hiljem (!), s.o 2009, ehitusega lõpuks niikaugele saadi, et ehitustööd lõpule viidi. Praegu on tegu väikese luksushotelliga, lossiaed on mõnevõrra ka tavakülastajatele avatud. Täna oli siin küll privaatüritus, nii et mitte-külalisena ei olnud seekord võimalust aedu vaatama minna.. hmm, taimed ja aiad .. miks mul küll need meelel ja keelel on viimasel ajal.. Estoi häärber niisiis jääb mind siia ootama - küll tuleb ka see päev, mil jala lossi(aeda) saan tõsta.

Kui Farost Estoi'sse sain lõpuks Uberiga (väike vahemärkus: Brasiiliast Portugali rännanud tädike oli endale siin Faros ökoauto ostnud ja otsustanud Uberiga elatist teenida. Küsisin, et kuidas on? Tädi vastu, täitsa okei on - elab ära, ja palju paremini kui Brasiilias.), siis tagasitee läks jalgsi nagu muiste. Veepudel näpus ja tuju elusolemisest hea, valisin lõunapoole tagasi liikumiseks väiksemaid tänavaid - et oleks võimalus jalgsi liikuda, ja et silm näeks ka midagi muud, peale 100kmh liikuvate autode ja lõputute põldude maanteetrassi kõrval (Estoi ise on küllalt väike asula mõnesaja elanikuga, maakonnas on rahvaarv mõned tuhanded inimesed. Lossi kõrval võib veel huvi pakkuda kilomeeter linnast väljas lääne pool asuvad Rooma-aegse Milreu küla varemed - nii et juba vanad roomlased teadsid, kus on hea elada :) )..

Igaljuhul, lõpuks ometi saan jalgsi mööda tolmust maanteed rännata ja omi mõtteid mõelda, kaaslasteks tuul, päike ja jumala tahe. Enne kui kakssada sammu ära jõuan kõndida, jääb silma eeslirakend kohviku ees - ja selle kõige omanik, kes mõtlikul pilgul tassikest kanget kohvi naudib. Ma usun, et kui piisavalt kaua ja tihti kõndida vahemereäärseid alasid, hakkad ühel hetkel vahet tegema, kuskandis sa asuda võiksid. Arhitektuur, mustrid, aedade disain, üldine heakord, väikesed detailid siin ja seal - küllap on rändureid, kes pimetesti veatult läbi teeksid. Tänavad on siin niisiis "portugallikud", küll õige hispaanialikud, kuid väikese Portugali aktsendiga.

Teeäärsed on peamiselt ääristatud mitmesuguste istanduste ja kasvuhoonetega. Kasvuhoonete disain on oluliselt teistmoodi, kui meil kodumaal - võibolla oleks õige öelda, vanamoodne, sest kindlasti on puitsõrestiku ehitusel kasutuses pika aja jooksul välja kujunenud ehitusvõtted. Tolmused-luitunud-punakad kiled/katted käivad ilmselgelt siinse kliima juurde. Ühtegi aktiivselt toimetavat farmerit mul kohata ei õnnestu, küll aga nende koeri, kelledest osad õige häälekalt märku annavad, mis nad mööduvast jalgsirändurist arvavad.. väikesed ringteed on samuti loominguliselt disainitud, peegeldavad ehedalt kohalikku elu-olu.

Kilomeetreid on minna kusagil 12, rõõmustan võimaluse üle teha üks pikem jalutuskäik turismipiirkonnast väljaspool, samuti on heameel aeglaselt kulgeva aja üle, maad ju mõõdan sammudega, mitte ratasliikurite või lennukitega. Ühel hetkel peatub minu kõrval elektriroller ja kiivrivisiiri musta läike tagant kõlab mingisugust portugalikeelset mõminat, millele tasakaaluks kobistan ma midagi eesti-inglise-hispaania-keelesegus vastu. Faro, Faro? ja vehib kätega linna poole. Si, si! Niiviisi see jalgsimatk otsa sai, kuid ju oli aeg. Kusagil kaheksa kilomeetrit oli kõnnitud ja viimased 3-4 sihtmärgile lähemalt veereda ei tundugi enam nii halb plaan. Käte ja jalgade abil ütlen veel, et kuule, mul ju kiivrit ei ole? Tema vastu, samas universaalkeeles, et see nüüd küll mingi eriline probleem ei ole.. no ja kihutasime siis elektrikaga linna poole, minutit viis. ühel tuttaval ristmikul hüppasin jälle maha ja läinud ta oligi.. küllap kihutab siiamani sealkandis ringi :)

Ega miskit muud suuremat täna plaanis ei ole, kui veidi veel linna peal hulkuda ja hiljem lennujaama poole sammud seada. Päris kesklinnas on mõned vabad pingid, kus hea on jalgu kõlgutada ja päeva varastada (Jussikese seitse sõpra). Päevavargaid liigub siin ju õieti palju, üks tulebki eemalt, müts lootusrikkalt käes. Kaalun hoolikalt, kas reisijumalale on tarvis veel maksu maksta ja jõuan järeldusele, et jah, on küll. Mündid kõlisevad ja mind õnnistatakse ilmselt aegade lõpuni (või järgmise korrani, kui ta siia jõuab ringiga). Jõuan selle järgmise korra (umbes pool tundi) isegi ära oodata - viisakas mees on, rohkem mind tülitama ei tule. Tema kolleeg kõrvaltänaval nii viisakas ei ole - kui ta almust tuleb küsima, seletan talle rahulikult, et ma just andsin siin lähedal kellelegi enda viimased mündid. Vastutasuks saan ületänava räuskamise "my food, my food!" Noh, kui sul on jaksu räuskama hakata, siis sul ju kõht väga tühi ei ole.

Ühes suveniiripoekeses külmkapimagnetit valides tuli müüjaga jälle kohvist juttu. "Meile siin Portugalis kohv väga meeldib, joome koguaeg vahetpidamata". Ma vastu, et miks vahetpidamata? "No see hoiab ärkvel ja energilisena või nii" Küsin veel, et kui liiga palju jood, siis hakkab ju süda puperdama. "Kui tunned, et süda puperdama hakkab, võtad uue tassi peale" tädike naeris siis kähedal häälel tükk aega ja läks taharuumi .. uue kohvi järele :) ..

Aga aeg nüüd sealmaal, et teen veel mõned pildid telefoniga siit ja sealt (seintel on vahel ägedat loomingut, vt fotot ülevalpool) ja juba olen tagasi bussijaamas, tuttavat linn-lennujaam-rand bussiliini ootamas. Buss tulebki täpselt, väljub isegi minut varem, kui plaan ette näeb. Lennujaamas on rahulik, enamus lende läheb õhtul 19-22 paiku. Tablool helendab ka Smartlynx' charterlend Tallinna - milline suurepärane võimalus täna koju minna :) Tegelt muidugi mitte, aga pikas sihtkohanimekirjas kodulinna nime märgata on alati südantsoojendav.

Aegsasti läbin turvakontrolli ja asun aega parajaks tegema. Suupisted ja kohv (kohviga on muidugi selline lugu, et see on loterii; lennujaamas on ilmselgelt esmane eesmärk söögi/joogi pealt saadav tulu, ja kusagil tagapool, et mis kvaliteediga pakutav kaup on) on saadaval mitmes kohas, samuti võimalus telefoni laadida. Eesti keelt on kuulda palju, aga kusagil peavad need kakssada inimest ju olema, kelle lend siit kohe läheb. Mõtlesin pikka aega, kuhu siit Farost edasi minna, võimalusi on ju palju.. päris nobedalt saaks bussidega linnast linna liikuda siit mööda rannikut päris Portugali edelatippu ja sealt vaikselt ülespoole, algul Lissaboni ja siis Portosse. Jätan selle plaani siiski teiseks korraks vaka alla.. et õigel ajahetkel taas ta sealt välja võtta - ja liigun Hispaania suunas edasi, seekord Valenciasse. Obrigado, Portugal! Väga vahva oli taaskohtuda üle pikkade aastate ja magnet siiakanti tagasi tulla jääb pikaks ajaks tõmbama.