Faro, Portugal

Järgmine sihtkoht on Faro, Algarve maakonnas, lõuna-Portugalis. Kuusteist aastat on möödas, kui viimati Portugali asja oli - päris paras aeg, et taas mälupilte värskendada sellest piirkonnast. Meeles on kange ja aromaatne kohv ja võimsad kaljud kogu edela-portugali rannikutel.

Lend Edinburgh'ist Farosse on kolm tundi ja stardib õhtupoolikul. Aknaäärne koht ja vaade lääne suunas on hea algus, et loojuvat päikest lennukiaknast tabada. Krabistan päris isukalt juba mitu korda pilti teha läbi akna (see on samasugune seletamu kutse, kui lõpmatusse minevat raudteerööpapaari pildistada, või vanu, mustritega, ajaloohõngulisi uksi ja väravaid), kui hääl kõrvalistmelt küsib: "Te paistate päris agar pilditegija olevat" Ma vastu, et jah, aga näe, vanakoolivärk, fotokaameraga. Tädike kraamib kotist välja väikese Ixuse, no võibolla 10a vana, keerutab seda käes, näos uhke ja rahulolev ilme. "Mul on ka fotokas, ülimalt häid pilte teeb see.. pealegi ma eelistan seda iga kell uutele nutitelefonidele". Noogutan, mõmisen ja mühatan heakskiitvalt ja klõbistan umbes viiekümnenda foto päikesest ja tema loojangust. "Sa oled muidu ka fotograaf?.." Vastan, nagu Jüri Ratase Ümmarguste Vastuste Klubi täieõiguslik ja pikaajaline liige.. et siis, jah, noh, meeldib pilti teha küll, aga tegelikult töötasin terve suve istanduses.

Tädike nüüd muheleb ja noogutab ja pakib enda ägeda old-school Canoni kotti tagasi. "Ma olen maalikunstnik" ütleb ta siis, ja otsib kotist välja juba päris moodsa nutiseadme "Kohe näitan sulle mõnda enda maalidest". Mis mul selle vastu saab olla? Ägedad, originaalsed, lihtsad-armsad, kustikoolide poolt mitterikutud pildid. Õlimaalid peamiselt. Mõtlen, et kui huvitav .. lendad kontvõõraste inimeste keskel kusagil kümne kilomeetri kõrgusel ja sulle avatakse selline vahva uks.. tõeliselt tore ja inspireeriv, hetkesse ideaalselt sobiv lugu. .. lasen hiljem mõne märksõnaga guuglist läbi, et tuvastada, kes see äge tädike oli; kuid lootusega, et ma siiski ei leia teda. Mul on õnne, artist jääb tuvastamata ja mälestus on sellevõrra väärtuslikum. "Üks maal võib võtta aega päevi ja nädalaid.. vahel mitu kuud. See siin, seda tegin päris mitu aastat" ütleb mu pinginaaber lõpetuseks, "ja ma olen maalides väga-väga õnnelik". Kas me kõik hakkame maalima kunagi ja kas meie maalid hakkavad elama, kui meie enam mitte?

Lend maandub sujuvalt õhtul kell üheksa ja õhk on juba hoopis midagi muud, 22c sooja, paras särgiväel ringi liikuda. Seekord näeb kontseptsioon ette ka võimalikult palju ühistransporti ja jalgsiliikumist, nii et plaan nr1 on bussiga lennujaamas linna liikuda ning kui see ei peaks õnnestuma, siis jalgsi linna liikuda (6km on minna, nii et veidi üle tunni).

Buss muidugi varsti tuleb ja veidi vähem kui veerand tunniga on reisijatehord kesklinnas. Tore on vaadelda, missugused inimesed bussiga linna poole liiguvad - megasuurte rändurikottide ja aastaid-kantud rastapatsidega seljakotireisijad, üliõpilasi, elavalt jutustavad paarid, mitmes vanuses ja erirahvusest tegelasi, kelle määramiseks mõnest minutist muidugi ei piisa.  Lennujaamast tulevad peale ka kohalikud töömehed, näod higised ja särgid pahtli ja värviga koos. Üks saksa rändur kõnetab inimesi ja uurib, kas täna bussijaamast mõni liin veel Lagos'e poole liigub.

Esimesed muljed jäävad ikka meelde. Harjumatult soe ilm, puhkereziimil inimesed tänavatel, natukene sellist lõunamaist atmosfääri pimedates Faro tänavatel. Ei ole kuigi pikk maa kõndida öömajani, võibolla veerand tundi, mööda kitsaid, käänulisi tänavaid. Paras õhtusöögiaeg on igalpool, süüakse-juuakse, aetakse juttu, nauditakse head muusikat ja veini.

Mis see lõunamaine õigupoolest on? Eestlasele on Portugal ju lõunamaa. Kunagi Hendrik Relve Madagaskari saates oli juttu jõuluvanast, et kus too kuulus mees asub, madagaskarlase vaatenurgast. Muidugi asub ta kaugel põhjas, võibolla Egiptuses näiteks. Egiptlased arvasid, et kui juba jõuluvana, siis kindlasti kaugel põhjas.. Prantsusmaal näiteks. Ja sealt Soome ei ole enam kuigi pikk maa, nii et jõuluvana-arutelu jätkuks üsna loogiliselt. Nii et Portugal, lõunamaa, kellelegi kaugel põhjas asuv maa.

Öömajad võtan kõik Booking'ist, valik on hea ja igale maitsele/eelarvele on midagi saadaval. Hostelisse päris ööbima ei kipu, võibolla mõni teine kord, kui pikem rännak ees ootab. Esimene peatuspaik on väike ja lihtne toakene, väga hea asukohaga kohe kesklinnas, vastuvõtt on lühike, konkreetne, soe; võtmed antakse kätte ja rohkem ma pererahvast sel korral ei näe. Pikk päev ja kaks lendu on oma töö teinud - väsimus võtab võitu ja hoolimata tänaval hoogu võtvast õhtumelust.