Mallorca III

(Jätkub reisi 7. päev, teisipäev, 11.10.2022)

Lõuna on juba käes ja on paras aeg siit Palma kesklinnas mereäärselt promenaadilt hakata vaikselt S'Arenal'i poole tagasi liikuma. Siit on minna ca 12-13km, arvestan kolm tundi rahulikku jalutamist. Mis oleks toredam kui reisi lõpupoole veidike vahemere liivarandadel varbaid sahistada ja päikesel end praadida lasta. 25 kraadi on sooja, sobib kenasti, ühele põhjamaalasele.

Rannajoon Palma kesklinnast lennujaama suunas kulgeb loode-kagu suunas ja mereäärne on täis väikesi sadama-alasid, promenaade ja mitmesuguseid rannabaare ja hotelle. Veidi liivasem rannariba on ka (Playa de Can Pere Antoni), samuti Playa Ciudad Jardin (kilomeetrike lennujaama poole liikuda), kuid need rannad on väikesed ja võib arvata, et veekvaliteet ka ei ole päris see, mis ta olla võiks (sadamad ümberringi).

Es Carnatge on selline mini-looduskaitseala asustuse vahel, mõned hektarid suur. Siit läheb rannaäärne tee läbi ja siinne maastik on üks väheseid kohti, kus inimasustust ei ole (kuigi jah, miskites vanades varemetes siiski on pesunöörid üles tõmmatud ja ka pesu on keegi värskelt kuivama pannud :)). Väga eelistatud tegevus paistab olevat Palmast algavast ja S'Arenal'is lõppeval rannapromenaadil liikuda jalgratastega, samuti on igasuguseid rendipunkte kõikvõimalike (elektri)liikuritega igal pool rohkelt näha.

Plane-spotterite lemmikpaigaks on see ala samuti, asukoht otse lennujaama kõrval on suurepärane võimalus lähedalt lennukeid vaadelda (pildistada-filmida). Päris nii madalalt nad ei lenda, et tuul sind ära viiks, kuid mitte plane-spotteritele (ma ei teagi, kuidas eesti keelde tõlkida, kas lennuki-täpitajad? Või lennukijahtijad? Võibolla lennukitetabajad?....) on need madalad ülelennud muljetavaldavad küll.

Pikk rannariba peale loodusparki (Can Pastilla ja s'Arenal) on palju rohkem ranna moodi, kui linnaäärsed sadama-alad ja kivised muulid. Väga atraktiivne liivarand ja võrdlemisi lauge rannajoon on ahvatlev nii kohalikele kui turistidele. Riburada on väiksemaid hotelle, söögikohti ja rannabaare. Maitsen ühe burgeri (oi, oi?) ja klaasi head õlut (alkoholivabad õlled on täitsa okei maitsega viimastel aastatel), kui umbes pool tänasest teekonnast on kõnnitud ja teine pool ees.

Päris idülliline vaade on rannale/merele, täpselt see hetk kus tuleb silmi pilgutada ja korraks püsti tõusta, et aru saada, kas see tegelikult ka kõik on nii, või olen lihtsalt ühes pikas seikluslikus unenäos. Ikka päris on, kindel see. Kõht (räpmpstoitu) täis, liigun rahulolevalt edasi. Nagu paks mügri ühest vanast muinasjutust, mille nime ma ei mäleta, kuid mille illustratsioonidel laiutas kõhukas täissöönud vesirott, kelle silmad olid poolkinni ja läikivad vurrud olid pooleldi sorgus.

Tehakse liivalosse ka rannas, mitte ainult väikeseid ebamääraseid mütsakaid, vaid ka päris korralikke suuri meistriteoseid.

Vesi on väga soe, 23c +/-. Sahistan jalga liivas ja kõlgutan tosse paelupidi käes. Ilus rand on, olgugi et kohe Palma külje all, siiski väga selge vesi ja puhas liiv. Pikk liivarand ja rõõm puhkajale.

Ilm on täna nii ja naa, vihma lõunapoolikul otseselt ei saja, kuid lõunapool merekohal laiuvad ähvarvadad äikesepilved. Pean omaette aru, et kuidas on, kas jõuan kuiva jalaga õhtuks koju, või siis mitte. No ei jõua! Kusagil viis kilomeetrit enne sihtpunkti jõudmist hakkab vihma sabistama, ja oh jäda, mingi hetk mitte ainult ei sabista, vaid lausa ladistab vihma. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - varjun ühe rannabaari valge vihmavarju alla. Kui baaripidaja eemalt viipab, et mis nüüd, palun lahkelt tassi kohvi piimaga. Vaatan ladistavat vihma, luristan maitsvat kohvi ja mõtlen, kas elu on hea või mitte. Pigem ikka hea.

Vihm järgi ei jää. Mõne aja pärast siiski sadu väheneb, korjan enda kola kokku ja astun tarmukalt edasi. Võibolla pool tundi saan liikuda, kui vihmahood lähevad õige valjuks. Põikan järjekordsesse katusealusesse sisse, mis parasjagu teele ette jääb. Seekord sattusin tätoveerimisstuudiosse. Emonäitsik laua tagant: Tervist, kas te soovite tätoveeringud? Ma vastu, et tätoveeringud ei soovi, aga kas võib korraks siin esikus oodata, kui vihm üle jääb? Neiuke on lahke, lubab mul olla ja isegi tugitoolile korraks nõjatuda (eeltingimuseks on, et tooli märjaks teha ei tohi). No tiksun seal viisteist minutit, kuid mis järgi ei jää, on vihm..

Rullin kotipõhjast välja sulejope (näed, läkski tarvis, seni oli lihtsalt kotis kaasas), seon lirtsuvate tossude paelad jälle kinni ja jätkan jalutuskäiku vihmas. Õhtusöögini on aega kaks tundi, jalutada on veidi alla tunni, nii et olen kenasti graafikus. Rannaäärest läheb teerada kergelt ülesmäkke ja tänavatel voolab ojadena vihmavesi. No väga suurt vahet enam ei ole, niikuinii on kõik vihmast läbi imbunud. Päris mornilt ja läbivettinuna jõuna lõpuks hotelli. Tasus need tagavarateksad ka kaasa võtta :) muidu oleks kaltsmärja teksaga õhtust läinud sööma :P

Aga restos on soe, pakutakse häid sööke ja jooke, nii et lasen jala sirgu ja suunurgad keeravad end jälle ülespidi. Mis elul viga! Kõht on täis, tuba on soe ja vihma ka sisse ei saja. Telefon vibreerib taskus, vaatan et sammulugeja juubeldab 30,000 sammuga. Võib täitsa olla, hiljem kaardilt tänast teekonda joonistades saan kusagil 18-19 kilomeetrit kõndimist. Uni tuleb kiirelt, ei pea tikutulega mööda tuba taga otsima.